Pocket Creek Trail

Neljapaeval on hommikul kell kumme sooja 16C, taevas on sinine, paike paistab ja mis peamine - meil molemal on vaba paev

Ja me soidame suusatama! Sest vaid 35 miili siit linnast - uleval magedes on veel lumine.

Kuna soidame labi Hood Riveri, tahab Victor koigepealt Chrisi juurest labi minna.

Chris on Victori oe Lizzie eksboyfriend, kes aastaid Lizziega koos olnud. Lizziel on aga eelmise aasta suvest uus boyfriend ja Chris on vaeslapse osas - kurb ja uksildane. Nii veab Victor teda ja ta koeri igale poole kaasa.

Seekord ta meiega kaasa ei tule, aga laenab Victorile lahkelt oma snowshoe,d, sest Victoril pole suuski. On maesuusad, aga mitte murdmaasuuski, nagu minul.

Ja siis hakkab vihma sadama. Lausvihma. Me laheme siiski - teeme vaikese tiiru Pocket Creek Trailil - mina suusatan labi vihmasaju ja Victor paterdab snowshoe,del mu korval.

Helekollane Maja

Hetkeemotsiooni ajel leitud maja on me meeled taitnud viimased 16 paeva.

Uskumatu, et ainult 16!

Sest tehtud on oi - kui - palju!

Loendamatud kaigud kinnisvaraburoosse, meeletu hulk pabereid alla kirjutatud ja uha kinnistuv tunne, et valik on oige.

Kuigi enne seda 9.martsi esmaspaeva polnud me tosiselt majaostmisele moelnudki. Olime moelnud, aga paris kindlad polnud, et maja ostma hakkame.

Kuna oleme teist nadalat telefonideta, siis on kogu asjaajamine "vana kooli moodi"

Et jalgsi ja jala ja isiklikult kohale. Voi siis toidupoe ees olevat telefoniautomaati kasutades.Me soidame iga paev peale tood kinnisvarafirmasse - kohtuma Becky ja Nan'iga. arutades labi voimalikke variante, tootades valja oma strateegia majaostus voitjaks tulemisel.

Esimese nadala lopuks on mangureeglid natuke selgemad. Siin maal pole nii, et naed muugis olevat maja ja lahed ja ostad selle ara.

Kogu protseduur on marksa mangulisem, ja hasartsem. Ja tohutult keerulisem.

Maja kuulub pangale; pank asub Vancouveris ja sealtpoolt on me vahendaja Stefani, kes peab heaks kiitma minu kui ostja isiku - pean uuesti esitama oma sissetulekut toendavad paberid, et Stefani saab otsustada, kas anda mulle laenu voi mitte. Kas laheb labi me taotlus saada maja ilma 3,5 % sissemaksuta voi mitte. See viimane on veel kahtluse all, kuna paberite jargi teenin liiga palju. Aga eitavat vastust veel ei anta.

Stefani poolt saame 15nda paeva lopuks jaatava vastuse - kvalifitseerun kategooriasse, kus saan maja osta ilma 3,5% sissemaksuta. See on hea uudis.

Becky ja Nan'i juhtimisel alustame maja - ostu - manguga.

Maja alghind on 135.900. Kuttesusteem ei toota, see tuleb korda teha ostja kulul ( $5000 - seda raha meil pole. Ka tahab pank, et maksame $7000 maja muugist votmise kulude katteks.

meie pakkumine - maksame 135.900, kuttesusteemi tuleks korda teha muuja kulul ja keeldume maksmast kusitud $7000

Pangalt tuleb uus pakkumine - nemad teevad kuttesusteemi korda, aga maja hinnaks saab olema 143.000

Jne.

Ma ei maleta enam, kui palju me neid pakkumisi selle eelmise nadala jooksul edasi - tagasi veeretasime. Victor leiab kogu mangu huvitava olevat - arvab, et kui me seda maja ei saa, katki pole midagi. Et seda mangu voiks veel mangida.

Ohtuti soidame mooda 13,ndat tanavat ja kaime tiiru umber Helekollase Maja. Taga-aias oitsevad nartsissid, tulbid ootavad oma jarge - koik on kuidagi nii lihtne ja armas ja kodune.

Reedene kaik kinnisvarafirmasse toob kinnituse, et on 80% toenaosus, et pank otsustab meie kui ostjate kasuks. Et esmaspaeval saab kindla vastuse.

Teisipaeval saame teada, et majale on teine ostja teinud pakkumise ja pank ootab hinna uleskruvimist.

Me keegi ei tea, kes siin voidab. Becky soovitab meil kannatlik olla. Ja lubab meid ules otsida, kui teine ostja maja eest korgemat hinda pakub.

Toenaosus maja saada 95% ???

The Dalles - lets buy a house?!

Esmaspaeva parastlouna - magusaisu tahab silmanagemise votta, nii keeran viimased 4 muna kokku biskviiditaignaks, et see hiljem maasikatordiks saaks.
Siis heliseb telefon. Victor: "Tulen sulle 10 minuti parast jarele"
???
Meie tanane kohting on tegelikult juba labi - minul on vaba paev, aga Victor peab ohtul kell 6 tool olema ja ta on oma koju lainud viimast uinakut tegema.
Victor tulebki - trampides trepist ules, nagu alati.
Et inimene ka ei marka vaikselt astuda - nii see trepp ukskord kokku kukub, jouan moelda. Victor lendab mu uksest sisse ja kahmab mu kaenlasse - "Mis ma ometi tegin! Pidasin oma uneaega tahtsamaks kui sinuga koos olemist..."
Mul kook ahjus, ei saa kuhugi soitma minna. Kuni mu kook kupseb, lappab Victor netis. Mida muud, kui kinnisvara - lehekulgi. Vaatame majade pilte. Kirjutame kaks aadressi ules.
Kook saab ahjust valja ja jaab hilisemat aega ootama,
Soidame maju vaatama. Esimene maja on siinsamas Ida - linnaosas - 13.tanaval.
Appi - kui - armas maja!
Kaime umber maja ja kui avastan, et tagahoovi - avaneva ukse ees on monus katusealune, kus grillida ja niisama istuda, teatan, et tahan seda maja. Kaitun taiesti lapsikult.
Just seda maja tahan.
Rahatud, nagu oleme, tean, et ei saa seda ega uhtki teist maja endale lubada.
Victor helistab siiski kinnisvarafirmasse ja teatab, et on majast huvitatud.
Leiame kinnisvarafirma, raagime oma agendi Beckyga ja minu jaoks on asi hullem kui filmis. Voi justkui oled rongile lukatud, mis maest alla veereb ja enam pidama ei saa...
Victor viitab minule ja uhmab Beckyle, et mulle meeldivat see maja. Justkui ei oleks temal siin enam midagi kaasa raakida....
Siis vaatab Victor kella ja teatab, et tema peab nuud toole minema, aga minul olevat aega kull, et asja edasi arendada. Nii lepib Becky kokku laenufirmaga, kus pean 20 minuti parast kohal olema, et saaks valja selgitada, kui toenaoline on, et me laenu saaks maja ostmiseks.
Ma lahengi laenufirmasse. nagu nukk, kelle liikumist keegi teine juhib.
Mu andmed klapivad - ei ole mingitki probleemi mulle laenu andmisega.
Hm....????
Mis nuud?
Victor on tool, mul ei jaa muud ule, kui Doriene ja Johni juurde soita, et nendega raakida. Ma lihtsalt pean kellegagi raakima.
John votab paberi ja pliiatsi teeb mulle koik must - valgel selgeks, kuivaga oige tehing on maja osta, mitte renti maksta. Et USAs on maja omamine nagu lapse omamine - tulumaksusoodustused ja koik muu sellega kaasnev. Muidugi - sellega olen nous, et see raha, mis me praegu oma korterite rentideks maksame, oleks maja laenu kuumaks. Voi isegi natuke vahem....
Siis ajavad Doriene ja John endale joped selga, et laheme soidame oige mu valjavalitud maja veel kord vaatama.
Isegi pimedas paistab see maja jube kutsuvana. Armas ja kollane. Suur suvepalavaga varju andev puu maja ees.... roosipoosad.... Nii Doriene kui John kiidavad mu valiku heaks. Aarelinna vaikne korvaltanav, ei liiklust ega tormavaid teismelisi....
Mis nuud edasi?

Vaike abi mu esimeste postituste lugemiseks

(Esimene kevadlill - tundmatu nimega kellukeselaadne, mis 18.veebruari matkal avastatud.)

Mu esimesed katsetused blogi uldse alustada on votnud 3 nadalat. Ja tanasega, mil oma esimese jutu kirja sain, olen ka nii palju targemaks saanud, et jarjejuttu siin kirjutada ei saa.

Aga asi on postitatud ja suur vaev nahtud, ja katki pole muud, kui et mu esimest lugu tuleb lugeda tagurpidi - jarjekorras, kui te just loppu enne lugeda ei taha.

Seega mine koigepealt esimese postituse juurde ja liigu sealt ulespoole, kuni viimase osa - Proposal Point 4 -ni.

Edaspidi katsun vahe selgemalt ja arusaadavamalt toimida.

Proposal Point 4

Me raputame Victori vestil jalutavad puugid maha ja keerame otsa ringi. Mina saan siit uue mureidee - veebruari keskpaik ja puugid?!

Ukerdame suhteliselt kiirel konnil maest alla. Victor hoiatab mind puudest eemale hoiduma, vihjates puugiohule ja samas on need puuoksad ainukesed pidemed, mis aitavad mind ses mudases maest - alla - minekus jalule jaada.

Libe ja marg ja mudane on see allaminek.

Victor viitab enne meid metsatukka labinud kitsede hordile ja usub, et kitsed on ilmselt puuoksad puukidest puhtaks puhkinud. Maapind on kitsesorgade jalgedest kui labi tikitud.

Ja siis leiab ta uue teema -"Its cougar - time". Ai, kui armas on teada, et algamas on ooelu oma seadustega - et ses tihenevas pimeduses saavad cougarid liikvel olema. Victor on valjuhaalne ja muudkui jutustab - kull puukidest ja puugihaigustest ja kitsedest ja cougaritest. Ja akki jouab mulle kohale, et valjuhaalne olles ja voimalikult palju larmi tehes saame kiskjad eemale hoitud. Ehk....

Pimedus vajub tihedamalt maadligi ja mu silmad seletavad vaevu mu,st moni meeter eespool astuva Victori kogu... Me ei jargi enam tapselt rada - tegelikult on ses pimeduses raske rada jargidagi - tajume vaid sihtpunkti - all tasandikul - kaugel tasandikul pargitud autot. Mis meid tagasi linna viiks...

Loikame otse labi ragastike ja vosa, mudas libisedes ja siiski kiirelt edasi liikudes jouame alla tasandikule samaaegselt pimeduse saabumisega.

Oleme vasinud ja higised, samas rahulolevad. Taiskuu laotab hobedast valgust me vallutatud kunkale. Taevas on tahtedest labitikitud. Veebruarioo Proposal Pointil....

Elu on ilus.

Isegi, kui sind hammustab vaike vastik veebruari - puuk. Sest just mina saan vaikese vastiku putuka valjavalituks. Justkui oleks Victor neile "oma", keda ei puudutata ja mind kui uustulnukat magedel voib karistamatult runnata. Karistamatult see seik siiski ei moodu - vaike elukas saab hukatud.

Proposal Point 3

Kui oleme end viimasest kuivanud kuurakate tammede salust labi roninud, avaneb me ees lummav pilt - seal ta on -loojuva paikese kumas Mount Hood!

Lootsutan. Kurgus veremaik, nagu peale kehalise kasvatuse tunnis kohustusliku 5 kilomeetri labijooksmist. Panen vahepeal seljast kooritud jope tagasi selga, sest mu selg on higist labimarg. ja siin uleval tipus on tuuline.

Joogijanu tahab silmanagemise votta.

"Kui me oleks telgi kaasa votnud, ja magamiskotid,voiks me siin kunkal oobidagi...loket teha ja veini juua..."unistab Victor, unustades fakti, et minult tuleb paari tunni parast linnas tagasi olla, et oma oovahetusse jouda. Aga me molemad oleme nous, et sinna kunkale laheme kord tagasi, seekord siis telkima.

Me ei ole sel kunkal ainukesed - eemal rohus kohutab fotograaf, puudes labi oma hirmtaiuslikuna - naiva kaamera objektiivi paikeseloojangut ja magesid ja teab - mida veel pildile puuda.

Siis hakkab meil akki kiire - paike vajub uskumatult kiiresti magede taha ja meil tuleb enne pimedat tagasi jouda. Sest mina kull ei kujuta ette, mismoodi saab pimedas "kuristikust kogemata mitte alla astuda".

"And that will hurt" - on Victor kindel.

Proposal Point 2

Victor peatub uhtelugu ja ootab, kuni talle jarele jouan. Pakub, et voime tagasi keerata voi manitseb mind kuristikust mitte alla kukkuma.

Nohisen edasi tatsata. Jalad on pidevast tousust nii vasinud, et kohati kipub tasakaal kaduma.

Siis loen samme, et astun 50 sammu ja veel 50 ja alles siis vaatan, kui kaugel me kunkatipp on - kaugel on. Pilkavalt kaugel.

Paike vajub kahtlaselt kiiresti magede kohale ja ma hakkan natuke muret tundma, et kuidas me pimedas tagasitee leiame. Taskulamp sai ka autosse jaetud - mu pisike Eddie Baueri taskulamp. Mu vaike lemmik, kes mul alati kaasas on ja nuud kasutuna mu auto kindalaekas vedeleb. Sest uskusin Victorit, et taskulampi meil kull vaja ei lahe....

Victor ise on vaikselt roomus ja rahulolev. Kaed taskus, marsib ta tipu poole ja naudib silmnahtavalt iga hetke, mis ta siin makke toustes labi elab.

Mu ainukesed korralikud jalavarjud - mu linnas - kaimise Adidase tossud on mudased, mu Eddie Baueri teksade saareotsad on samuti porised, vastikult porised ja ma arutlen endamisi, kas ma oma kallid Adidase tossud enam puhtaks saangi...

Aga vahetevahel seisatades ja hinge tommates ja tagasi vaadates olen Victoriga nous - see vaatepilt ON kogu vaeva vaart. Isegi, kui mu jalavarjudest enam asja ei saa.

Teen veel pilte - et endale pikemat hingetombepausi lubada - me Proposal Point on siit korgelt vaadates vaevu aimatav.

Proposal Point

"Nuudsest nimetame selle Viewpointi "Proposal Pointiks," utleb Victor, kui me sel 18.veebruari parastlounal linnast valja soites tuttavale teele keerame.

Meil on plaan see moni tund, mis paevavalgust jarele on jaanud, magedes uidata, ehk nagu Victor utleb - vaike jalutuskaik teha.

Kaanuline, kuristike servi palistav tee: sudame teeb soojaks aratundmisroom, kui adun, et me soidame samasse kohta, kus Victor jaanuari lopul mu katt palus.

Paike ei ole enam pooles taevas, kui kohale jouame. Videviku saabumiseni pole enam palju jaanud. Victor viitab eemal korguva kunka (just kunkana see eemalt paistab), et jalutaks oige selle tippu, tema ei maletavat seal tipus varem kainud olevat. McCall Point Trail - oli see 3 voi 3.5 miili, enam ei maleta, kuid Victor on kindel, et rohkem kui 45 minutit meil selle jalutuskaigu peale ei kulu.

Minul on vaja enne rajale asumist pilte teha - meie Proposal Pointist iga nurga alt, kuni avastan esimese kevadlille - lillaka - roosa kellukeselaadse. Selle kaamerassepuudmine votab natuke aega, mille peale Victor arvab, et kui ma igast kivist pilti tahan teha, kulub meil plaanitud 45 minuti asemel 5 tundi kunka tippu joudmiseni.

Samas on ta kannatlikkus ise ja ootab, kuni mina lopuks kaamera kotti pakin ja valmis olen rajale asuma. Vaatan eemal korguva kunka poole ja olen kindel, et teen kaotatud aja kiiresti tasa - 45 minutiga kaime seal kindlasti ara. Ise motlen, et mis see ara ei ole ...

Tunnen end rajale asudes ehtsa professionaalina, kes kerge kitsekonnakuga ule kivide ja mataste kalpsab. Ja motlen veel, et kui Victor naeb, kui hea matkaja ma olen, on ta kindlasti ullatunud ja tahab mind jargmine kord Grand Canjonisse kindlasti kaasa votta.

Rada on kaaruline - vookleb kord kuristike aari mooda, siis labi puudetuka sisemaale, siis jalle kuristiku aarele...Tasapisi, petlikult tasapisi muutub rada raskemaks, ma ei jutusta enam, sest olen ametis hingamise rutmis hoidmisega. Maapind muutub millegiparast marjemaks ja mudasemaks ja ma ei suuda seda enda jaoks lahti seletada - loogiliselt peaks ju korgemal kuivem olema. Sest mina usun ikka veel, et mingite reeglite jargi peaks vesi allapoole langema.

Voi oleme meie just praegu selle vee alllapoole langemise momendil siin?

Tousud on jarsemad ja mudasemad ja mul on tegemist, et oma natuke vasima hakkavaid jalgu ses pidevas tousus labi muda libisemast hoida.

Enam ei ole vahva. No mitte nii vahva....