Me raputame Victori vestil jalutavad puugid maha ja keerame otsa ringi. Mina saan siit uue mureidee - veebruari keskpaik ja puugid?!
Ukerdame suhteliselt kiirel konnil maest alla. Victor hoiatab mind puudest eemale hoiduma, vihjates puugiohule ja samas on need puuoksad ainukesed pidemed, mis aitavad mind ses mudases maest - alla - minekus jalule jaada.
Libe ja marg ja mudane on see allaminek.
Victor viitab enne meid metsatukka labinud kitsede hordile ja usub, et kitsed on ilmselt puuoksad puukidest puhtaks puhkinud. Maapind on kitsesorgade jalgedest kui labi tikitud.
Ja siis leiab ta uue teema -"Its cougar - time". Ai, kui armas on teada, et algamas on ooelu oma seadustega - et ses tihenevas pimeduses saavad cougarid liikvel olema. Victor on valjuhaalne ja muudkui jutustab - kull puukidest ja puugihaigustest ja kitsedest ja cougaritest. Ja akki jouab mulle kohale, et valjuhaalne olles ja voimalikult palju larmi tehes saame kiskjad eemale hoitud. Ehk....
Pimedus vajub tihedamalt maadligi ja mu silmad seletavad vaevu mu,st moni meeter eespool astuva Victori kogu... Me ei jargi enam tapselt rada - tegelikult on ses pimeduses raske rada jargidagi - tajume vaid sihtpunkti - all tasandikul - kaugel tasandikul pargitud autot. Mis meid tagasi linna viiks...
Loikame otse labi ragastike ja vosa, mudas libisedes ja siiski kiirelt edasi liikudes jouame alla tasandikule samaaegselt pimeduse saabumisega.
Oleme vasinud ja higised, samas rahulolevad. Taiskuu laotab hobedast valgust me vallutatud kunkale. Taevas on tahtedest labitikitud. Veebruarioo Proposal Pointil....
Elu on ilus.
Isegi, kui sind hammustab vaike vastik veebruari - puuk. Sest just mina saan vaikese vastiku putuka valjavalituks. Justkui oleks Victor neile "oma", keda ei puudutata ja mind kui uustulnukat magedel voib karistamatult runnata. Karistamatult see seik siiski ei moodu - vaike elukas saab hukatud.
No comments:
Post a Comment