Kui oleme end viimasest kuivanud kuurakate tammede salust labi roninud, avaneb me ees lummav pilt - seal ta on -loojuva paikese kumas Mount Hood!
Lootsutan. Kurgus veremaik, nagu peale kehalise kasvatuse tunnis kohustusliku 5 kilomeetri labijooksmist. Panen vahepeal seljast kooritud jope tagasi selga, sest mu selg on higist labimarg. ja siin uleval tipus on tuuline.
Joogijanu tahab silmanagemise votta.
"Kui me oleks telgi kaasa votnud, ja magamiskotid,voiks me siin kunkal oobidagi...loket teha ja veini juua..."unistab Victor, unustades fakti, et minult tuleb paari tunni parast linnas tagasi olla, et oma oovahetusse jouda. Aga me molemad oleme nous, et sinna kunkale laheme kord tagasi, seekord siis telkima.
Me ei ole sel kunkal ainukesed - eemal rohus kohutab fotograaf, puudes labi oma hirmtaiuslikuna - naiva kaamera objektiivi paikeseloojangut ja magesid ja teab - mida veel pildile puuda.
Siis hakkab meil akki kiire - paike vajub uskumatult kiiresti magede taha ja meil tuleb enne pimedat tagasi jouda. Sest mina kull ei kujuta ette, mismoodi saab pimedas "kuristikust kogemata mitte alla astuda".
"And that will hurt" - on Victor kindel.
No comments:
Post a Comment