Victor peatub uhtelugu ja ootab, kuni talle jarele jouan. Pakub, et voime tagasi keerata voi manitseb mind kuristikust mitte alla kukkuma.
Nohisen edasi tatsata. Jalad on pidevast tousust nii vasinud, et kohati kipub tasakaal kaduma.
Siis loen samme, et astun 50 sammu ja veel 50 ja alles siis vaatan, kui kaugel me kunkatipp on - kaugel on. Pilkavalt kaugel.
Paike vajub kahtlaselt kiiresti magede kohale ja ma hakkan natuke muret tundma, et kuidas me pimedas tagasitee leiame. Taskulamp sai ka autosse jaetud - mu pisike Eddie Baueri taskulamp. Mu vaike lemmik, kes mul alati kaasas on ja nuud kasutuna mu auto kindalaekas vedeleb. Sest uskusin Victorit, et taskulampi meil kull vaja ei lahe....
Victor ise on vaikselt roomus ja rahulolev. Kaed taskus, marsib ta tipu poole ja naudib silmnahtavalt iga hetke, mis ta siin makke toustes labi elab.
Mu ainukesed korralikud jalavarjud - mu linnas - kaimise Adidase tossud on mudased, mu Eddie Baueri teksade saareotsad on samuti porised, vastikult porised ja ma arutlen endamisi, kas ma oma kallid Adidase tossud enam puhtaks saangi...
Aga vahetevahel seisatades ja hinge tommates ja tagasi vaadates olen Victoriga nous - see vaatepilt ON kogu vaeva vaart. Isegi, kui mu jalavarjudest enam asja ei saa.
Teen veel pilte - et endale pikemat hingetombepausi lubada - me Proposal Point on siit korgelt vaadates vaevu aimatav.
No comments:
Post a Comment